Ikka ja endiselt ...

On ka selliseid kasvatajaid, kelle kutsikatel ON alati kindel hind ja see hind kajastub alati ka kuulutustes.
Ja on selliseid kasvatajaid, kellel seda hinda kuulutustes reeglina ei ole. Miks?
Esmalt tuleb aru saada, et ühelgi kasvatajal ei ole vähimatki kohustust oma kutsikaid müüa. Ja sellest johtuvalt on kasvatajal 100% vaba voli ainult talle sobivate kriteeriumite alusel valida, kellele ta oma kutsika loovutab. Ning sellest omakorda tuleneb küsimus – miks peaks kasvataja välja pakkuma hinda ja müügitingimusi neile, kellele ta (võib-olla) oma kutsikat ei müü?
Loogiline sündmuste järjekord on ju siiski selline, et esmalt peab tekkima vastastikune nõusolek kutsika loovutamiseks ja ALLES SIIS on võimalik hinnatingimustes kokku leppida.
Sest paljas matemaatiline number ei kajasta ju praktikas kuigi palju.
Oletagem, et kutsika hind on 1000 eurot ja vaatleme erinevaid „stsenaariume“ -
1. Kasvataja soovib müügihinna täies mahus tasumist kutsika loovutamise ajaks.
2. Kasvataja soovib 500 euro tasumist kohe ja ülejäänud summa tasumist 2 kuu jooksul.
3. Lepitakse kokku summa tasumises 10 kuu jooksul, 100 €/kuus.
4. Saavutatakse kokkulepe koera kaasomanduses ning müügihinnaks jääb 500 eurot.
5. Sama, mis eelmine punkt, kuid müügihind tasutakse 5 kuu jooksul.
6. Lepitakse kokku mitterahaline arveldus (ostja tasub kutsika eest mingite asjadega, teenustega, teenetega vms)
7. Ja veel mitmeid erinevaid variante …
Kõik sellised stsenaariumid on reaalsed ja üsnagi levinud, kuid täiesti ennustamatud. Kõik need võimalused selguvad ainult ja ainult vastastikuse suhtlemise käigus. Ja kõik need mahuvad 1000 eurose hinna raamidesse!
Kui nüüd kuulutuses on hind 1000 ja huviline peab seda endale üle jõu käivaks ning kasvatajaga seepärast ühendust ei võta, siis ta ei saagi teada, et oleks võib-olla saanud oma unistuste koera täiesti jõukohaste maksetingimustega või muul vägagi sobival moel.

Mäletan oma esimese koera soetamist umbes 30 aastat tagasi. Kasvatajaga maast ja ilmas lobisedes tuli juhuslikult jutuks, et mul vedeleb kuuri taga vana traktori raam, mis oli mul jalus, kuid liiga suur ja raske, et seda kuhugi ära vedada. Ja – üllatus! – see kasvataja otsis pikemat aega samasugust karkassi oma traktori remontimiseks. Nii et kokkuvõtteks sain ma kutsika ning sain sellest risust ka lahti. Mingeid rahasid ei maksnud.
Hüva, selliseid juhtumeid ei pruugi väga sageli toimuda, kuid mitterahalised arveldused on küllaltki levinud.
Peamine on see, et kõik need lugematud, erinevad võimalused selguvad vaid suheldes. Kui kasvataja ütleb kohe välja kindla ja konkreetse hinnanumbri, siis suure tõenäosusega on välistatud ka paljud muud toredad variandid.

Vaatame seda olukorda ka kasvataja seisukohast.
Absoluutsele enamusele kasvatajatest on koerandus hobiks. Ja nagu kõik muudki hobid, ei too see midagi sisse, vaid sellele makstakse peale. Inimesed, kellel endal (või kelle lastel) on mingi hobi, teavad väga hästi, et see tähendab materiaalses mõttes ainult kulusid. Olgu tegu markide või maalide kogumisega või iluaiandusega – see neelab aega ja raha. Kuid seda raha makstakse hea meelega, kuna see „toob sisse“ rõõmu ja rahuldustunnet. Selles ONGI mistahes hobi mõte ja sisu.
Kasvatajad osalevad oma koertega näitustel, koeraspordis ja muudel üritustel. See kõik nõuab materiaalseid vahendeid. Ning seetõttu käivad kasvatajad tööl, et oma hobi kuludeks raha teenida. Ääretult vähe on kasvatajaid, kelle jaoks koerandus on AINUS tegevus. Peaaegu kõik neist on hambaarstid, insenerid, raamatupidajad, autojuhid või mistahes muud ametimehed.
Enamikel Eesti kasvatajatel on maksimaalselt 1-2 pesakonda aastas (meil näiteks vaevalt 1). Kutsikate müügist tulev raha on loomulikult nö „abiks ikka“. :) Kuid see on ühekordne sissetulek ja võrreldes aastaringsete kuludega üpris tilluke. Kui majanduslikes kategooriates väljenduda, siis kutsikate müük pisut vähendab üldist kahjumit. Kuid see ei häiri kasvatajat põrmugi, sest ta (nagu iga mistahes hobiga tegeleja) on juba eos arvestanud, et see kõik kokkuvõttes tähendab „kahjumit“.
Ning kõige eelneva tulemusena huvitab kasvatajat oma kutsikate müügi puhul kõik muu oluliselt rohkem, kui saadav tulu.
Reeglina tahab kasvataja oma kasvandike käekäigule kaasa elada ja nende arengut jälgida. See aga eeldab head suhet ja läbisaamist kutsikate uute omanikega. Ja siit tuleb ka kasvataja esmane huvi enne mistahes rahanumbritest rääkimist veenduda, et kutsikahuviline on selline inimene, kellega ka edaspidine meeldiv suhtlus on võimalik.
Lisaks on kasvataja huvitatud, et tema kasvandikul läheks elus võimalikult hästi. Selleks on vaja veenduda, et tulevane omanik on koerapidamiseks piisavalt ette valmistunud ja valmis. Jne.
Sellistele veendumustele on võimalik jõuda vaid suheldes, vesteldes, arutledes, minu poolest kasvõi koos õlut juues. Mitte kuidagi ei ole võimalik kuhugi jõuda vestlusega – „Hind?“ „Tonn.“ „OK“

Kõigest eeltoodust tulenebki asjaolu, et väga paljud kasvatajad ei pane oma kutsikate kuulutusse konkreetset hinda, vaid kujundavad ostu-müügi kõik tingimused huvilisega suhtlemise käigus.
Järeldus on selline, et kui potentsiaalne ostja (mistahes põhjustel) ei ole nõus kasvatajaga pisutki pikemalt suhtlema, siis väga paljude heade kennelite suurepärased kutsikad jäävad talle kättesaamatuks. Ja MITTE hinna pärast!

Teksti autor Tali Group